Mu seljataga ei ole ju kedagi

mu seljataga ei ole ju kedagi,
ent vaadata ei julge - mis edasi?
oodates veidi, saab selgemaks pea,
miks kardan ma seda, tõesti ei tea.

kas pääsen ma sealt, kuhu olen end viinud?
laastavad hirmud, kui parvedes linnud,
ootavad lõppu, et võtta siis kõik
hukkund rahu mu hingest, tuhmund mälestuslõik.

musta raamiga pildid, sisu tumedam veel,
need meenutavad eilset ja mind koduteel.
lumehange taas istuks, saaks külmale võit,
veel viimane viibe, lõpeb hävitav sõit.