Värdjast sitapea

Üle pika aja taas midagi.

Värdjast sitapea

See kuradi värdjast sitapea,
kes jõi su eest viimase õlle,
trügis järjekorras sust ette,
paadisillal lükkas sind vette.

See kuradi värdjast sitapea,
keda tegelikult sa ei tunne,
on igalpool vastikult jalus,
marsib sisse su õndsasse unne.

See kuradi värdjast sitapea,
keda tänaval jällegi näed,
käed taskus ta rahus seal kõnnib
oi kurat, kuis südames prõmmib

See kuradi värdjast sitapea,
on jälle su silmade ees,
ta tundub kuidagi tuttav,
see mees sinu peegli sees.